Esmaspäeva hommikul

Tänase päeva plaanides on Noorima toa värvimine ja hambaarst. Väiksemad toimetused muidugi ka. 

Eilse päeva plaanis oli kolmas pisike jõululaat. Oli kena, kuni lavale ilmus lõõtsamees ja hakkas ilusa häälega laulma... vesiroosidest ja jaaniööst. Vabandust, meil siin on kolmas advent, kas tõesti akordiniga ühtegi natukegi jõulusemat laulu ei saa mängida?

Muidu on need pisikesed jõululaadad olnud üpriski kenad ja sõbralikud. Alatskivil oli hea valgus sallikudumiseks, palju rahvast, vähe ostjaid, üks väga armas kohtumine. Vastse-Kuustes oli lahke pererahvas, üldse mitte ostjaid (aga mina sain oma müügiplaani sellegipoolest täidetud), kehv valgus, aga kõik kudusid - muud polnud ju teha. Maarja-Magdaleenas olid lahke pererahvas, piisavalt ostjaid, lõõtsamees ja laadaloll. 

***
Laupäeval tõid Mees ja Noorim spontaanselt kuuse. Pärast, kui suuremad poisid ka kodus, ehtisid lapsed selle korralikult ära. Arvuti, kus sees on vaibainfo kokkuvõttev vorm, on nüüd kuuse taga pantvangis, tõsisema raamatupidamisega tegelen pärast kolmekuningapäeva. 

Vanade kuuseehetega on nii, et guugli andmetel maksavad need kuni 45 eurot tükk. Äkki täna teen mõne pildi ja jagan siin ja seal. Postiga ma neid igatahes saata ei julge.

***
Keskmine jagab mulle aeg-ajalt kassivideosid. Viimati oli üliarmas Aafrika metskass, kelle inglisekeelne nimi on black-footed cat ehk mustakäpne kass... aga eesti keeles on ta täiesti ametlikult pudikass. Kujutage ette. Meie oleme oma kasse aastaid kutsunud pudikättideks (midagi Sylvesteri ja Tweety multikatest vist, Mees alustas), muidugi on nad vastavalt tegevusele ka tudikätid ja kudipätid... aga selgub, et üldnimi ei olegi vale. 

***
Mõni asi jääb ütlemata ja mõni asi ongi ilmselt suuremale osale inimestest rääkimata... aga kuidas saab olla nii, et kaks inimest loovad elukestvaks mõeldud suhte ja ei saa aru, et kui juba on paarisuhe, siis käib see üle suurema osa "minade"? Ükskõik, kas on koos oldud kolm kuud või kolmkümmend aastat, eesmärgid ja soovid peavad teenima "meiet", mitte üht või teist "mina". Muidugi peab see olema kahepoolne, aga ausõna... 

***
Teine suhte- ja inimesteteemaline häda, mis mind neil päevil vaevab, on oskamatus olla tänulik usalduse ja läheduse eest. Mäletan üht kunagist lähedast, kes saatis mulle Iirimaale kirju õhkamistega, et Tema... aga need "Temad" vahetusid iga mõne nädala järel. Imeilus tüdruk oli, on praegugi kaunis naine, kavaleridest puudust polnud... aga kui algul oli tema see, kes jättis, sest (sisesta naeruväärne põhjus siia), siis lõpuks jäeti teda, korduvalt. Olin sel ajal ise noor ja peaaegu sama rumal, ei taibanud midagi öelda... ja vaevalt, et ta oleks mind kuulanud. Arvas vist ka, et peab ise oma vigu tegema - seda kunsti ta oskas ja tegi, hulgi. 

Arukus ja alalhoidlikkus on aina vähem moes... No ja eks tänulikkuse-oskamatus ja "mina" upitamine käivad käsikäes. Tegelikult ei ole armastatud olemine ilusate naiste inimõigus... ja tegelikult ei ole kellelgi kohustust väga lapseliku "mina" (ja "mina" on alati lapselik) teenijat armastada, aga kui see arusaam on inimesele sisse kasvatatud, siis välja saab seda peaaegu ainult valuga. Kahju on. 

***

Tegelikult ei ole selle aasta jõulukuul minu jaoks olulist jõulumaiku. Liiga komplitseeritud aasta on olnud. Liiga palju surma, leina, muutusi ja kohanemisi. Isegi laste toredad saavutused ei leevenda. Küllap tuleb tulevaasta parem. Püüame kindlasti lõpetada oma halva traditsiooni, et keegi on kindlasti terve jõuluvaheaja haige. Kolm aastat järjest pole normaalset jõuluaega olnud, kõigepealt olime pereüritusena koroonas, siis oli Keskmine mononukleoosis, siis mina kopsupõletikus... Ei taha enam! Või ongi see hirm eiteamillise pereliikme järjekordse haiguse ees, mis mu jõuluootust rikub? Aastakokkuvõtteni on siiski veel aega, kaks nädalat ta ju veel kestab. Küllap jõuab midagi lootustandvat juhtuda - mitte et ma teaksin, mis, aga kuni on elu, on lootust.