Esmaspäeva hommikul

Talvevõlumaa kestab. Sel aastal on meil uus külavahetee-sahamees, kes lükkas lahkesti puhtaks ka meie sissesõidutee. Väga tänulik.

Laupäevane elektrikatkestus tuli pärast blogikirjutamist rõõmsasti tagasi ja jäi hilisõhtuni. Maaelu rõõmud, tõepoolest. 

Veel lahkus laupäeval elust meie välisukse põhiline lukk. Õnneks on meil topeltuks ja sisemisel uksel ka võti... millega mina seestpoolt hakkama ei saa, tundub. Saab uus lukk ja uued koduvõtmed, kunagi selle nädala jooksul. 

Pühapäeval ärkasin hääletuna, aga see viga vast paraneb... ja kui mõtlesin korraks harjakapis* elanud leivamasinale kaneelirullitaina segamist delegeerida, selgus, et plastihiir on juba jõudnud närida... Oeh. Noh, leivaküpsetaja ei ole eluks hädavajalik, näritud koht vajab ainult põhjalikku puhastamist ja pealegi on mul Linnamajas veel üks taoline masin... aga selle saiataina sõtkusin käsitsi, pole probleemi. Muude kaoste kõrval tuleb tegeleda ka harjakapi hiirekindlaks muutmisega. 

Kaostest on tänaseks korraldatud kaks Mehe riideriiulit, üks lõngakott (uhh) ja Noorim sorteeris oma kummutisahtleid. Guugeldas, kuidas ilusti voltida ja puha. Nüüd läheb sõbrapoodi kaks kotitäit rõivaid, sest kui inimese vanemad vennad on kunagi olnud ühekorraga täpselt samas riidemõõdus, siis ei jõua pärandatud esemeid enne väljakasvamist läbi kanda. Ainult umbes 300 kaosepaika veel. 

Sorteerimise käigus vaatas Noorim aknast välja, hõikas... ja me siis imetlesime jupp aega kohe mitmekesi akna taga õunapuu all midagi mugivaid metskitsi. Keskmine tegi snäpi. Maaelu rõõmsamad rõõmud. 

Mis täna katki läheb või puudu tuleb, veel ei tea. Linnamajas olevat mingi veekahjustuse märk seinal, kus põhimõtteliselt on keskkütte ülevoolu koht, ütles Noorim... Noh, meie uus üüriline võis võib-olla pisut üle pingutada. Mees vaatab selle ka üle. Katuseauguks ma praegu valmis ei ole, aga see retrograadne Merkuur või misasi võiks nüüd ära lõppeda küll, palun. 

Tegelikult on mu vähem kui kaks talve õueskäinud saabastel mingi kahtlane koht, mis võib tähendada parandamatut katkisust... kui palju võib, vabandage?

Selle kõige peale ärkasin keset ööd eriliselt vastikust unenäost kohutava hirmuga, mis nõudis üsna tõsist palvetamist, enne kui ära kadus. Ega ma tavaliselt ei püüagi unes laipu peita... hommikupoolne unenägu perekond H kaksikute (vanemad H ja M) juustest täisid otsides ja nende poolt nurkatehtud loigu pärast pahandades oli kohe palju meeldivam - H kaksikud peaksid olema küll nurgaloikude-east ammu väljas ja miks peaks neil täid olema, puhas ja korralik tore pere ju? 

Aga ma nüüd paluks ühe tegusa ja rahumeelse päeva, ilma mumifitseerunud laipade, lagunevate koduasjade ja muude hädadeta, kudutöö ja kanakoivakarriga. Kniks. 

_______
*see oli tolle kapi algne idee, tegelikult hoian ma seal kastruleid ja küünlaid ja triikimislauda ja hoiaks meelsasti kodumasinaid ka, aga need hiirekesed...