Kriitikast ja kasvatusest

Mina olin oma vanemate küpse ea ime. Konstruktiivset kriitikat kogesin esimest korda elus viie- või kuueaastaselt ja paraku tuttavalt onult, kes mulle niiehkii üsna hirmutav tundus. Olin kogu südamest nördinud - sinnamaani olid koduväliste täiskasvanute pöördumised piirdunud lõputu imetlusega, kodused kõikusid samasuguse või veel hullema imetluse ja pragamise-karistamise vahel. 

Ärge saage valesti aru, lapsi peab imetlema ja kui nad sihipäraselt pahandust teevad, siis ka piirama... aga objektiivne rõõm ja uhkustunne lapse saavutuste üle on midagi muud kui ahviarmastus. Ahviarmastuse ehk üks tuntumaid produkte tänapäeva popkultuuris on Dudley Dursley. Ega ma temast lapsena palju ei erinenud... tähendab, õnneks ei olnud mul kalduvust rasvumisele, aga iseloom oli umbes sarnane, kuni kuskil teismeea alguses tuli täitsa ilma dementori sekkumiseta mingi krõks ja taipamine, et ma olengi halb inimene. Siiamaani püüan areneda, aga head, mida ma tahan, ma ei tee, ja halba, mida ma ei taha, ma teen... või kuidas see Paulus täpselt ütleski. Proovin iga päev parem olla, mõnikord tuleb isegi natuke välja. Noh, nagu iseenesest kõik raskemat sorti iseloomuga inimesed peaksid. 

Aga tulles tagasi kriitika juurde... Eelmisel suvel oli mul üks üsna uskumatu suhtlus inimesega, kes leidis, et minu väga leebe ja silitav kokkuvõte noore inimese suhteid lõhkuva, olukorraga mittesobiva, lausa inetu ja ebaviisaka käitumise kohta (pluss alatu ja usaldust hävitav tegu, millest minu suhtluspartner väga hästi teadis) olevat mahategemine. Ainsa lapse ema... Ainult et minul on sellest mina-mina-mina kasvatuse saanud lapsest ikka endiselt kogu hingest kahju, elu saab teda lihvima ja elu lihvketas on lõpmata kare ja karm. 

Oma lapsi olen püüdnud armastada ja õpetada... ja imetleda... ja õnnetuseks olen pidanud karistama ja piirama, sest ausõna, siiamaani on nende üks suurimatest lustidest vennaga kaklemine. Õnneks on nad praeguseks aru saanud, kuidas kakelda ilma suuremate vigastusteta, väikestena... oli põhimure nende elushoidmine. 

Siinkohal soovitan tänapäeva jumaldamiskasvatuse kõrvale lugeda Nancy Hustoni raamatut "Murrangujooned", eriti seda kohta, kus vanaisa püüab väikest poissi õpetada ja mis sellest saab... Uskumatult lolli emaga väikest poissi, kes samamoodi peab tulevikus kogema elu lihvketast. Armastus ei ole ainult juhm jumaldamine...