Reede hommikul

Meil on nüüd ametlikult kevad. Eile õhtul tulime koju, ajasin Noorima prügi viima... ja ta tuli tuppa teatega, et kodanik Kurg on saabunud ja annab pesalt valju nokasignaali. Eile nägin ka esimest tõsiseltvõetavat liblikat, kollane oli. 

*** 

Veel toimus eile suur hulk aiatöid... Linnamaja aias. Mehe, minu ja mootorsae osalusel. Kõrvategelasteks olid veel käsisaag, äärmiselt pikk pikendusjuhe ja labidas, sest Mees vabastas möödaminnes natuke aiatreppide astmeid ka sinna kogunenud sodipodist. 

Tulemus: poolteist mahavõetud õunapuud (pool puud oli kasvanud naabrite aeda), hulk mahavõetud noori puid ja kaks kolmandikku mahavõetud toomingat. Toomingal nimelt oli kaks jämedat ja üks peenike haru, üks jämedatest harudest on veel püsti... aga teine neist oli umbes meetrise ümbermõõduga ja kohe kuidagi ei tahtnud kukkuda. Nüüd on ta koos saatusekaaslastega siiski siruli ja ootab järgmist hoogtööpäeva, et saada küttepuudegs ja oksamultšiks. Mida viimasega peale hakata, ei tea veel. Noorim soovis, et see jõuaks koju, tal peenarde vahel tarvis... aga kuidas seda üldse aiast tänavale (sest seal seisab auto) saada, kui aed koosneb põhiliselt äravajunud treppidest? Enne okste ja roigaste likvideerimist ei tee seal aias teisest terrassist allpool üldse mitte midagi, sest labajalasuurust roikavaba maalappi tuleb hoolega otsida. 

Teist niipalju puumahavõtmist on vaja veel teha, oeh...

***

Homseks lubatakse sooja ja kena ilma. Loodetavasti toimub siis meil kodus suur hulk aiatöid, peaasjalikult puude mahavõtmine ja oksamultš. Olen lootusrikas. 

***

Postimees kirjutab inimõigustest viipleva koori valguses. Mnjah. Mina pean inimõiguseks paljusid asju... näiteks õigust tasuta haridusele nii kõrges haridusastmes, kuhu inimene on võimeline vastavalt nõuetele sisse saama. Kui mina kui eluaegne kirglik põhukott ja spordipõlgur otsustaksin, et minu elueesmärk on saada põhikooli liikumisõpetuse õpetajaks, peaksin kõigepealt päris kaua tegelema enda füüsilise vormiga, et vastata selle eriala nõuetele. Rääkimata mitmesegastel asjaoludel kõverast selgroost ja muudest hädadest, millest nii mõnigi tegelikult välistaks selle töö tegemise sõltumata trennitegemisest ja õpihimust. Muidugi, jah, ma tegelikult ei taha liikumisõpetuse õpetajaks saada, see on selles mõttes vilets näide... aga ausalt, ka erivajadustega inimene peaks tajuma oma piire. Laulupeo mõte on laulmine kui hääl, kui meloodia, lausa mitmehäälsus ja puha... Viiplev koor oleks lihtsalt lustlik lisand, aga see praegune keerutamine ja korrutamine tundub paras... pseudoprobleem? Ja pealegi, mina tunnen ennast 25-aastasena, aktsepteeritagu ja hinnatagu! 

Aga mis see minu asi on...

***

Valge Mini tekitas siin korraks küsimuse, kas peaks ikkagi tema elu laskma loomaarsti juures lõpetada... järgmiseks hommikuks oli kraps ja sõi isukalt, tühistasin arstiaja ära. Sama päeva õhtul olevat liikunud lausa hüpeldes... aga näeb ikkagi välja nagu kass, kes paari päeva eest ära suri. Loodame muidugi, et ta lihtsalt läheb ühel päeval õue ja heidab põõsa alla puhkama, saab rahuliselt minna ega pea oma elu viimastel tundidel veel autosõidustressi ega loomakliiniku hirmulõhna kogema.

***

Ritsik otsib lahendust, kuidas saada Friida Jüssiks ja nii, et keegi selle eest maksaks ka. Mina tahaksin saada eeee Liina Langiks või Piia Randiks või no mis selle armsa vanaproua nimi oli, kes rahvarõivaseelikuid kudus? Alli midagi? Ainult et see enesemüümise osa on täiesti võimatu, kole oleks karjuda kõigile, et oled olemas...  Minu vanaema Mahti iseenesest ju kudus sõjajärgsel ajal kangast nii, et selle eest ehitatud maja seisab Linnas Jänese tänaval suure kase kõrval siiamaani, vanaisa Juhani palk läks khm, sinna, kuhu paljude meeste palgad läksid. Muidugi, negatiivse kõrvalnähuna on mul nüüd mitu koledat kardinakangast, millega ei oska nagu midagi peale hakata - aga need tekkisid ikka hiljem, vanaema kudus konkreetsete tellimuste peale. Ainult et tunti teda lillekasvatajana ja selle ameti ma jätaksin ikkagi Noorimale. Ma ei taha tuntust. Andke mulle üks hästimaksev disainer, kelle heaks tikkida või kududa ja ma oleksin õnnelik. Võiks isegi mängukarude kõrvu õmmelda, keegi olevat kunagi sedamoodi raha teeninud, muudkui õmbles kõrvu, ülejäänud karu pandi kusagil mujal kokku. 

Häda selle rahateenimise-asjaga. 

***

Muidu elame hästi, tänan küsimast. Lõpetamise-paanika pole veel kohale jõudnu, aga küll seegi tuleb.