Ilusat ja vähem ilusat

Noorim osales koguduse öönoortekal. Oli tore. Muljetamise käigus sai teada, et kevadised päikesetõusud Linna vahel, kui vanainimesed magavad ja siin-seal juba mõni puu õitseb, ongi leiutatud noorte jaoks. 

***
Meie käisime taas koolitumas. Vaatasin ühel hetkel klassiruumis ringi ja mõtlesin, et nii tore, pärast koolituse lõppu ei pea enam selle seltskonnaga koos käima... sest peale ühise eesmärgi pole meil justkui üldse mitte midagi ühist. Ega nad seal pahad inimesed ei ole, lihtsalt... Võõrad. 

***

Kardetud kohtumine möödus, nagu üks mu sõbranna hiljem kokku võttis, skisofreenilises õhkkonnas. Minu konkreetsetele küsimustele vastatakse nii hästi ja konkreetselt, kui osatakse, aga teise poole poolt spontaanselt antav info on äärmiselt vastuoluline. Ühes lauses jaa ja teises ei, ja sinna vahele, miks te siis ei ole teinud seda, toda ja kolmandat... aga pole teil vaja midagi teha! Lisaks teise osapoole isiklike veendumuste pealesurumine, jõuga ja järjepidevalt. Linna pealt kuulsin, et nende isikutega on taolisi probleeme teistelgi. Tuleb targemate käest nõu küsida, sest vaja on ikkagi kollegiaalset, töist, eesmärgile suunatud ja koostöömeelset õhkkonda, mitte sellist segaputru, mis toetamise asemel pigem traumeerib. 

***

Sel kevadel võib mind nimetada puudega inimeseks, sest ebaharilikult palju tegevusi on seotud puudega. Kahjuks ei istuta midagi, muudku hakin peenikesi oksi ja laon lõhutud halge... Möödunud nädalal sai  lõpetatud ka suure jaanuarilume ajal lauda taga pooleks murdunud toominga koristamine. Kodune hiigeltoomingas ei seganud kedagi, aga näe, murdus nii, et temast tuleb õige mitu ahjutäit sooja. 

Poisid saagisid meie koolitumasolemise ajal roikaid ja palgijuppe pliidipuudeks... Keskmine kurtis, et saetud sai nagu palju, aga hunnik üldse ei vähenenud. Nii ongi, pühapäeval sigines hunnikusse veel puid juurde. Saepuru sain viia multšiks rabarberipuhmaste ümber, siiamaani on neile saepuru sees kasvamine meeldinud, loodetavasti meeldib sel aastal ka. 

***

Esimest korda siin metsas elatud 23 aasta jooksul käisime Mehega krundi kõige kaugemas otsas. Mina ka ei teadnud, et see kauge heinamaa veel meie oma on...* Siia saaks endale korralike aia- ja õuealadega kodud ehitada mitte ainult meie pojad, vaid suur hulk hüpoteetilisi lapselapsi ka. Senimaani... guugeldasin, kas minilehmad on olemas. Suuri ma kardan, aga koerasuuruse vissikesega võiks nagu hakkama saada.  Pidavat olemas olema ja andma kolm liitrit piima päevas, see ongi umbes meie pere vajadus... kui keegi lüpsmise ja heinategemise selgeks õpetaks. Ja mis need muud lehma heaolu asjad on, mida tarvis. Jalutamas käimiseks olen täitsa valmis lumelabida kaasa võtma, et lehma järelt koristada...

***

Sel nädalal loodan kohtuda ühe Imelise Inimesega. Veel on vaja lahendada Laada logistikaküsimus ja oeh, emadepäev tuleb vist ka. Endiselt olen meiepere ainuke ema. 

_________

*noh, me tahtsime Maja, kõik muu tuli kogemata kaasa.

Comments

  1. Minilehmadega see häda, et meie regioonis neid keeruline endale hankida. Sõbranna peab loomatalu, neil on hulgim miniloomi ja minilehm kuulub unistuste hulka. Nad on maad uurinud ja võimalus minilehma saamiseks on tellida USAst looma viljastatud embrüo, panna see siin tavalise lehma sisse kasvama ning kui vasikas sünnib siis saadki omale minilehma .

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huvitav, kas neid siis Taanis või mõnes muus sedasorti lähemas riigis ei olegi? Mulle (mõistlikud) ameeriklased muidu meeldivad, aga nii kaugele ma oma lehmahuviga küll pole valmis minema. Parem käin kuskil talus tavalehma aiana lähemalt vaatamas, kuni enam ei karda.

      Delete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Kuidas see ikkagi võimalik on

Mis elu sees praegu on

Niisama. Lahja lehma aastast ja muust ka.