Kuidas minust poodlemisvastane sai

 Ritsik küsis oma FB-rohepöördelehel, mis asju keegi poodi jätta ei suuda...

Mnjaa. Päris noorena, kui kaubandus alles põnevaks läks ja äketse kõike saada oli, oli mingil imelikul põhjusel raha ka ja ikka vahel ostsin. Ega mul ju asju ka ei olnud. Või noh... vähemalt nõusid oleks olnud kohe hulgi, kui mu ema oleks maininud, et tead, meil on keldris kastide kaupa nõusid... aga need olid, fuih, vanad, arvas mu kadunud ema. Tema maailmapilti nimelt ei mahtunud, kuidas mina saan armastada antiiki ja üldse vanu asju, kui poed on täis ilusaid uusi... ja siis said ema kapid ka täis "ilusaid" uusi. Kõike, topelt, hulgi, tütrele ka, küll see ükskord aru saab, kui tore on kataloogidest tellida ja sõbrapoest kollasemustrilisi taldrikuid osta. 

BRR. 

Siis me kolisime Mehega Majja ja alguses oli meil asju parajalt. Peamiselt käisime ehituspoodides. Minu vanemad ja Mehe vanemad hakkasid meile asju sokutamaja /või ostama - aga teil on suur maja, ikka mahub ära! Ema ja ämm oleks vähemalt poodlemise-väärtuste koha pealt väga hästi läbi saanud, mõlemad olid suured asjaarmastajad. Õnneks ei läinud nii, nagu ühel kursusekaaslasel, kelle tütretu ämm miniale riideid ostis... 

Siis... sattusin netiavarustes Riana Lagarde'i blogile. "These days in French life" oli pealkiri ja praeguseks on ta vist oma nime all kõik kinni pannud ja ma ei tea enam, kuidas otsida... Igatahes rohepöördus tema pärast seda, kui ta abikaasa majatäis kraami päranduseks sai. Oli huvitav, aga veel ei osanud erilisi järeldusi teha. 

Siis... koliti Mehe vanaema ämma-äia juurde elama ja äketse saime meie kogu tema majakraami. Kahetoalisse korterisse mahub ka päris palju, nagu selgus. Kolm kappi olid tol hetkel õnn ja rõõm, sest nendest tundsime väga teravalt puudust. Nõud... nii väga rõõm ei olnud. 

Kusagil vahepeal kinkisid umbes kõik inimesed meile tasse, mõni neist on lausa kena. 

Pärast ämma surma hakkas äi korteris asju vähendama, eelkõige nõusid ja maale. Maalide eest aitäh, nõud lähevad põhimõtteliselt tarbeks... aga enamus neist ei ole minu maitse. 

Läksid aastad. Remontisime Majas tube elamiskõlblikuks, Mees ehitas ise riiuleid ja mõne mööblitüki ostsime taaskasutuspoest ka. 

Siis surid kaheaastase vahega minu vanemad. On uskumatu, kui palju kraami mahub ühte pisikesse majja. Olen antiigi- ja klaasihuvilistele ära müünud väga palju esemeid. Samuti nõusid niisama ära andnud. Praegu on veel alles... äkki 15 kasti? Meelsasti annaks ära ka üht-teist, mis meil nüüd igapäevaselt kasutusel, aga lastel on mälestus, kuidas nad vanaema juures õudsetest suurtest pruunidest keraamilistest (mulle meeldiks väga, kui kogu maailma keraamika kuuluks teistele inimestele) tassidest kakaod jõid...

Selle kõige vahepeal oli praegusest veel suurem finantsauk, mille tagajärjel kadus ära igasugune arusaam "minu rahast" - ikka kogu pere raha on see, mis minu ja Mehe käes, mismoodi ma peaksin seda ainult enda peale kulutama? Kui just teise ringi poes mõni sobiva lõike ja värviga kašmiirkampsun näpu vahele ei jää. Pealegi on mul riideid küllalt ja rohkem veel. Kingade ostmine pole niiehknii kunagi meeldinud, sest minu maitsega sobivaid jalatseid lihtsalt pole. 

Veel ostis minu kadunud ema hulgaliselt lõnga. Või "lõnga" - sest akrüül ja muud keemilise päritoluga asjad ei ole minu meelest lõng. Need varud on ka kõik ära antud. Kadunud isa töökoja sisu on endiselt lõpuni läbi vaatamata, aga sealt on ka välja tulnud eiteamida...

Misasju veel võiks osta...? Aa, raamatud. Päris kõiki raamatuid ei pea lastele ostma, kui ei ole just tegu lugejate lastega, sest elu näitas, et kõiki ei jõua ette lugeda. Endale... ostan üksikuid, sest riiulid on niigi täis ja rohkemgi. No ja raamatuid tuli sealt lapsepõlvekodust ka... Trükimuuseumi viisin viis autotäit, kui õigesti mäletan, ja viis-kuus kasti on veel viia... Ometigi jätsin endale Shakespeare'i, kunstnike elulood, "Maailm ja mõnda" sarja ja õige palju veel. Nende jaoks tõime Linnast ära praeguseks kokku neli suurt riiulit, mis kohe üldse meie Maja stiiliga ei sobi... aga nad on olemas ja tänaseks ka kõik kambakesi Kantseleis õigete kohtade peal, üks lausa täiski laotud. Loodan, et sinna mahuvad ära ka kõik arhiveerimist väärivad materjalid nagu minu vanaema tehnikumiaegsed vihikud, kõigi minu lapsepõlve majade projektid (3) ja muu sedasorti kraam. 

Nii et, jah, sõber Ritsik, ma ei saa Sinu küsimusest aru... sest ehkki poodides on tõesti palju ilusaid asju, on mul kodus rohkem, kui kolmele perele iial tarvis läheks... Ja mittesobivatest lahtisaamine on ausalt rist ja viletsus. 

Kui kunagi peaksite ka mõne majatäie kraami pärima, rääkige, kuidas tundub ja mida selle kõigega peale hakkasite.