Reede keskpäeval

Oeh. Tänase päeva sees saab olema kingipakkimine ja tordivalmistamine (Sacher), sest ehkki 21-aastase poja saime juba eile, lubatakse teda meile koju alles täna. Eile olevat olnud mingi maastikuõpe. 

Vahepeal oli küsimus, kas ma jään haigeks või on see ainult ühe magamata öö kõrvalnäht... Ei jäänud, igati hea oli olla. Täna öösel arvasid põlved, et võiks seda liigesepõletiku-asja taas proovida... Üks ibuprofeen hiljem laseb täitsa elada, nii et pole hullu midagi. 

Elada ei lase meie asutuse udupeen kohvimasin, mille eest hoolitsemine oli sel nädalal minu ülesanne (kuna kompetentne ja kogenud kolleeg oli ära). Kord ei sobi talle see, kord teine, eks ise teen ka vigu, sest ei oska veel...

Veel tegelen tööasjus enda käivitajate kaardistamisega. On kolm lapsevanemalauset, mille kuulmine tekitab minus kohe tunde, et koosmeelsusest ei saa asja... aga see ei pruugi ju alati nii olla. Ehkki varasem kogemus, jah, justnagu ennustaks lootuse puudumist. Mis laused, küsite - "Iga laps on ju erinev!" (kui tegu on selgelt tuge ja tegelemist vajavate erivajadustega, mida lapsevanem keeldub tunnistamast); "Mul on vaja oma asju ajada!" (kui tegu on eluohtlikult hooletusse jäetava väikelapsega) ja "Ma olen ju üksikhhHema!" (lapsevanem istub telefonis/investeerib ilutoodetesse/käib pidutsemas, samal ajal on laps räbalates, hulgub, üksi jäetud). Iga kord tuleb korraks kiiresti mõelda, et see ema ei ole too eelmine ema, kes... Äkki selle emaga saab paremini. Äkki. 

Tegelikult ei ole meil tööasjus palju vanemaid, kellega mingi häda oleks, aga üksikjuhtumiteks tuleb olla valmis. Ei või iial teada - ja enesekasvatus kuulub minu meelest niiehknii inimeseks olemise juurde.

Muidu on need tööasjad hästi armsad ja toredad. Kohanen tasahaaval. 

Sorteerisin oma tomatiseemnekogu. Lähinädalatel marsin poes kõigist seemnestendidest kiiresti mööda, sest sel aastal saame loodetavasti olemasolevate varudega hästi toime ja midagi jääb ka tulevaks aastaks. Seemnete juurdeostmine on üks väheseid tõeliselt toredaid ostlemisi, aga mu kasvuhoonel ja hullem veel, ettekasvatamisriiulil on paratamatult piirid. 

FB pakkus, et võiksin sõbruneda kellegagi, kelle uksest sissetulemise puhul mina meelsasti aknast välja läheksin. On üks selline... Linnas tuntud isik, kes mõne aasta eest istus meil koolis nõupidamislaua taga - asja pärast - ja küsis siirupise häälega, miks meil töötavad õpetajad, kes ei soovi erivajadustega lapsi õpetada? Ee, vaadake, meil ei olnud erivajadustega laste kool ja erivajadused, millest me tol hetkel rääkisime, vajasid igas eluolukorras eripedagoogi ja tugiisikut... Brr. 

Ilmateade on lahke ja annab lootust, et veebruari alguses kannatab nina õue ka pista. Mulle sobib, need miinused pole üldse mina. Aga vist teisipäeval oli terve maailm härmas, see on esteetiline küll jah... ikkagi olen tänulik, et päevad lähevad pikemaks ja kevad on aina lähemal.