Plärtsuv märts

Selle sõna kõige otsesemas mõttes. Lumi on suuremalt jaolt sulanud ja tekitanud pori (nagu külm kakao*). Kummikud libisevad, aga mõni sentimeeter sügevamal on maapind veel täiesti jääs. 

Sellegipoolest olen kabuõnnelik, et on soe, päikeseline ja lumetu ilm. Lumikellukesed kasvavad vapralt õitsemisvalmis ja olen saanud juba mitu päeva teha aiatöid - ühel päeval likvideerisin kibuvitsavõsa Noorima akna all, kahel päeval hekseldasin hagusid, mida sel aastal on väga palju. Tuleb väga suures koguses oksamultši, aga küllap läheb see kõik tarbeks. 

Palju ja hooga ei saa teha, sest esiteks on füüsiline vorm ikka veel vormitu ja teiseks on iga päev küsimus, kas olen haige või mitte. Viiruste aeg, noh. Kui saab valida, valin tervena käitumise, sest ebamäärase enesetundepoputamisest ei tundu ka mitte mingit kasu tõusvat. 

***

Panin peitu mõned sissekanded, sest... Ehkki nädal tagasi kolis üks väga probleemne, mitte-euroopa rahvusest üürnik välja, pole probleemid temaga lõppenud. Õppisin ära, kuidas telefonis teha messengerivestlustest kuvatõmmiseid, ja Noorima Sõbra Ema - diplomeeritud jurist - suunas tutvuma võlaõigusseadusega. Eksüürnikul (ja liide "eks" pole vist kunagi magusamalt kõlanud) on keegi eesti verd abiline, kes on võtnud oma südameasjaks kõigi üürniku kodumaa inimesi siinkandis toetada ja olevat juba mu FB sõprade kaudu uurinud, mis hirmus inimene ma olen... 

Tähendab, võtsin Linnamajja elama inimese, kes tundus kohe tuba vaatamas käies ebasümpaatne. Minu mitte täiesti otse öeldud äraütlemisest ("Ma tõesti loodan, et leiad endale midagi muud") hoolimata otsustas ta sisse kolida. Mõtlesin, et inimesele võib ju võimaluse anda... Millal ma õpin? Ise lugesin veel tolsamal nädalal Hybelsi "Vaikse sosina väge". Ja nagu ei oleks kogu elu jooksul korduvalt juhtunud, et kui keegi tundub esmapilgul kahtlane, siis see tunne ennast lõpuks ka õigustab... 

Kooliraha on hetkel korralik veekahjustus tuttuues laminaatpõrandas, üks põhjalikult ärakraabitud teflonpann ja teadmata hulk närvirakke, sest eksüürnik protsessib ja hädaldab, et tema raskesti teenitud tagatisraha tuleb tagasi anda. Sopa tollesama laminaadi pealt saan ise pestud (sest proua-preili ei vaevunud enda järelt põrandat pesema), kleepuva köögi juba kasisin ära...

Ja lisaks protsessimisele püüab eksüürnik mulle selgeks teha, et fui, see oli ju puumaja ja olgu ma tänulik, et tema seda üldse oma viibimisega austas... Fui, tema lagastas seal. Ja fui, ta on Eestis elanud mitu aastat ega ole vaevunud maad, rahvast ja seadusi (muuhulgas tagatisraha mõtet) üldse tundma õppima. Kui täiskasvanud, normintellektiga, teovõimeline inimene läheb omast vabast tahtest pikemaks ajaks (nagu mitu kuud või nii, ööpäev kuskil lennujaamas ei loe) kuhugi võõrasse kultuuri elama, siis on tema esmane ülesanne seda kultuuri võimalikult hästi tundma õppida. Iga muu lähenemine on nagu need, noh, keda Jumal võiks oma helde käega tagasi juhatada (Hando Runnel, "Õhtupalve"). 

Ühesõnaga, fuifui. Eestpalved on teretulnud!

***

Fui on ka olukord, et Monsieur Picasso remondi peale - sidur ja mingi ootamatu hiirepesa ka - läheb umbes meie loodetud Itaalia-reisi raha. Reisimine on soov, mitte vajadus, ja vajadused on meil kogu aeg suurepäraselt kaetud. Pealegi võiks selle veebruari peale tulla ka siinmaal nauditav soe suvi. 

Laupäeval hekseldasin kuuri ees haohunnikut (ja ära sain, ehkki kange tahtmine oli pooleli jätta) ja mõtlesin, mis hetk seal Itaalias kõige kenam oli. Veider hetk... Lancenigo kaubanduskeskusesse minek. Lancenigo on Treviso külje all, Veneetsiast natuke maad põhja poole, meil oli seal lähedal öömaja. Kujutage ette, õhtu... Päike juba madalal. Tuled autost välja, on soe. Ja mitte lihtsalt soe, vaid see-on-siin-loomulik soe. Poeparkla nagu tuhanded omataolised, aga soe. Kui Eestis õhtul kuhugi minna ja on nii soe, siis on see ikka väga eriline, lausa lehed kirjutavad, et tuleb troopiline öö... Itaalias ei ole eriline. Seda soojuse loomulikkust tahaks taas ja võimalikult tihti, palun. Eks ükskord jälle, tänase seisuga on reis ju ainult edasi lükatud, mitte ära jäetud - ilma suure autota me niiehknii kuigi kaugele ei sõidaks, eilegi oli lastel väga ebamugav Frau Corsa tagaistmel kirikusse sõita. Küll saab. 

***

No aga mis neist fuidest. Muidu on elu ilus. Eelmisel nädalal imbus töökoosolekule üks allakahene laps ja ronis mulle sülle. Imearmas ja väga ümmargune (sest kohe tuleb järgmine laps) noor ema vabandas ja... siis ma sain rääkida, kui hirmsad olid need aastad, kui ei olnud põhjust väikest last süles hoida (viimane enne praegust töökohta oligi TT, kui ta allameetrimehena kirikukohvikus ära eksis...) ja kuidas ma naudin seda, kui keegi lapsuke sülle tuleb. Mõne nädala eest hõõrus üks teine lapsuke mulle villase seeliku sisse kineetilist liiva. :P Olen väga tänulik. 

Kui nüüd see haigeolemise-asi ka terveolemise suunas ära laheneks, siis oleks veel tänulikum. Väljas on juba päike, varsti tuleb loodetavasti soe ka. 

__________

*Leelo Tungla luuletusest "Vanaemal maal". Väga ilus nagu muudki tema teosed.