Hm

Mõnes mõttes oli see päris hea, kui ma igapühapäevaselt asju üles kirjutasin. Tagantjärele on hea vaadata. Paberpäeviku pidamist olen nüüd paar aastat proovinud, ei toimi üldse. Katsetaks nüüd uuesti siin, ei pea kedagi huvitama. Intriigidest püüan hoiduda, krüpteeritud teksti võib siiski ette tulla. 

Lapsed. 

Keskmine tuli enda väitel kõige hullemast metsalaagrist, ise seest ja väljast kurnatud ja sopane. Kuna alates umbes möödunud talvest on meil taas toimiv vann, lasin pojakesel valida sobiva vannivahu ja suunasin ta ligunema... koos taldrikutäie praekartulitega, sest see oli juhtumisi olemas. Puhta ja hästilõhnavana märkis ta, et vannis söömine nagu TikTokis on üle hinnatud, aga muidu on veeprotseduurid head. 

Noorim sai mitmesegaseid hindeid ja elas sotsiaalset elu, põhiteemaks võrkpall. 

Vanim käis Semu (bloginimi) äsjaostetud korteris soolaleival. Muljeid pole veel jagatud, aga kui 20-aastane väikesepalgaline kutt saab korterilaenu, siis on see ikka omapärane küll. Aga miks mitte, kinnisvara on pigem investeering. 

Ilm. 

Tuul puhus mitu päeva otse põhjanabalt, aga neljapäeva õhtul oli õhk juba niiske ja leebe... ja reedel ärkasime kõige kohasemasse maialguse ilma, mis on üldse võimalik. Aitäh.

Kodu.

Sorteerisin lasteraamatuid, nüüd leiab neid jälle riiulist üles. 

Kolmapäeval toodi meile puukoorem number kaks ja talumees soovib tuua ka kolmanda... Nojah, eelmisel aastal olime puudetud, sel aastal saab palju, aastate keskmine on hea. Puud liiguvad kuuri ühe naisjõu abil. Ka Linnamajja tuli üks pisike koorem puid, need on kõik keldris, ka seal peab tegutsema sorteeriv naisjõud (mehed teevad tähtsamaid ja raskemaid töid).

Külvasin õue salatit ja uuendasin ühe maasikapeenra. Täna lähevad mulda ühe peenra jagu porgandeid ja ühe jagu herneid, potti külvan kõrvitsaid. Mahaistutamist ootab kokku juba viis suuremat taime, sest toidupoodides on nad nii odavad...

Kollane mirabell avas õied.

Erisündmused. 

Laupäeva hommikul vaatasin ennast kiriku garderoobi peeglist ja mõtlesin, et OOTD on laia profiiliga koristaja-pulmakülaline. Noortekajärgne koristamine oli tarvis teha ja üks kogudusekaaslane oli palunud mind oma laulatusele rõõmustama ja pärast nõusid pesema... 

Laulatuse-eelses saginas kohtusin peigmehe krapsaka vanatädiga, kes olevat ka Reet (hea) ja nõudis üsna kangekaelselt, mis asjaoludel ma Meriti tütar ei ole... (?) Kuna vanatädi Reet oli elus esimest korda kiriklikus pulmas, vajas ta veidi suunamist, kus täpselt noorte üle rõõmustada, aga tundus, et läks väga hästi. 

Laulatus ise oli ilus nagu sedasorti sündmused ikka, peigmees säras jõuluehtena ja pruudi kleit oli maitsekas. Kuna noored käisid vahepeal kusagil ära, pakuti kogu seltskonnale süüa ja nojah, seejärel lisandus minu rollidele ka nõudepesija. Uhh seda koogikreemi - aga meil oli hea meeskond ja enam-vähem kõik sai tehtud. 

Mitte-ilus oli, et õhtupoole koju sõites juhtus Monsieur Picassoga... midagi... ja ma sain veeta viisteist ärevat minutit telefoni otsas, kodus olnud Mehega konsulteerides. Siis läks auto käima ja sõitis ilusti koju. Ja täna Linna ja tagasi tõrgeteta. Ei tea, misjaoks see nüüd hea oli...

Veel sain täna teada, et Onu Enn on sel nädalal lahkunud - ja tema abikaasa juba ligi kaks kuud varem. Ei ole meil sugulastega erilist lähedust, mis teha... aga olen tänulik, et Enn oli olemas, ega keegi muu mulle täiskasvanueas "tirtsuke" öelnud ei ole. 

Lootused. 

Uuel nädalal saan nautida Vanima pikendatud linnaloaga kaasnevat pojaseltskonda ja käia hambaarsti juures. Saata Noorima klassireisile, külastada kodugrupi asjus siitkandi kõige ilusamat kodu ja pakkuda parimaid kaltsuvaipu, Haapsalu salle ja beebitekke (uus toode!) kevadlaadal - ikka samas kohas, tulge seakujust jõe poole ja leidke meid üles. Emadepäev tuleb sel aastal teisiti, sest üks on Rootsis ja kaks kardetavasti Kevadtormil. Mis siis ikka.