Naine metsast

Tegelikult loen ma palju ja kogu aeg, aga üleskirjutamisega on viletsasti. Goodreads minu jaoks ei toimi, aitäh soovitamast.. Tavaliselt pildistan loetud raamatud üles enne, kui nad raamatukokku tagasi annan... no ja siis jääb kahe raamatusissekande vahele poolteist kuud - nagu siit näha. Nii et nüüd tuleb palju raamatuid, paarilauseliste arvamistega nagu ikka. Kardetavasti mitte eriti informatiivsed Maggie O'Farrell "Hamnet". See on ilus raamat. Natuke maagilist realismi ja ports oletatavat ajalugu - ega ju keegi täpselt ei tea, mismoodi see Shakespeare'i pereelu täpselt käis. Lugege ka, väärt raamat on.  Katarina Widholm "Soojad käed". Esimene osa "Südametuksed" oli kena, teine osa... paraku oli peategelane siin minu maitsele juba liiga rumal. Kaugelt liiga rumal, hani, võiks öelda.  Robert Bryndza "Viimne hingetõmme". Täpselt selline mittemidagiütlev võigas kriminull nagu Bryndza ikka. Üldse ei mäleta, millest täpsemalt oli.  Rhys Bowe

Niimoodi hõikas Keskmine täna hommikul majast välja minnes... ilmselt oleks isegi eesti keelt mitteoskav inimene märganud sarkasmi tema hääles. Tõepoolest, Maja ees on lombid ja sajab muudkui juurde. Elades geoloogilises kausis, kus vihmasajud just kuigi sagedased ei ole (ärge küsige, miks, aga suveti on tihti nii, et me näeme pilvi ja tunenme vihma lõhna, aga meie kodu kohal ei tule tilkagi), on selline olukord muidugi ebaharilik. No ja kaks kuud ebaharilikult sooja sügist on meid ka ära hellitanud.  Muidugi ei anna tänane sadu võrreldagi Hispaania õudusega... minu sotsiaalmeedia söödab uputusevideoid kohe palju ette. Ja sellesuvise suure Tartu-uputuse ajal olime me veel kuskil... Dresdenis vist. Linnamaja keldri hoidisteruumis oli aken lahti, seal olid papist nõudekastide põhjad märjad küll, aga Linnamaja asub nii mäe otsas, et jääks vist isegi pooluste sulamise puhul kuivale. 1978. aasta uputust ma isegi mäletan, Jänese tänavat kattis ka vesi, ehkki seegi paik on ju kõrgemal. Päris